Mashua ehk mugul-mungalill (Tropaeolum tuberosum) – veel üks pika ajalooga köögivili Lõuna-Ameerikast. Nagu oka ja ulluuku, on ka mashua kogu taim söögiks tarvitatav. Eelkõige on ta küll mugulköögivili, ent nii noored võrsed ja lehed kui ka õied sobivad väga hästi toorsalatitesse. Mugulaid ja avanemata õienuppe ka marineeritakse. Ilutaimena kasvatatakse tihti sorti ‘Ken Aslet ( Tropaeolum tuberosum var. lieneomaculatum ‘Ken Aslet’), ent sellegi mugulad on söödavad. Mashua on ronitaim ning võib toestatuna kasvada 2…4 meetri kõrguseks või vaat et enamgi. Kasvatada võib teda aga ka nö ‘mättana’ – nii, et võrseid ei toestata, vaid lastakse neil maapinnal kas vabalt või suunatult kasvada. Sel juhul on suve teisel poolel see ‘mätas’ juba nii tihe, et selle all muud taimed enam kasvada ei saa. Nagu pea kõik L-Ameerika mugul-köögiviljad on ka mashua lühipäevataim ja seda nii õitsemise kui mugulate moodustumise mõttes. See aga tähendab, et meie oludes saab saaki vaid suvel varjutatud või enne sügisesi öökülmi kasvuhoonesse viidud taimedelt. Sort ‘Ken Aslet’on siiski päeva pikkuse suhtes vähem tundlik ning hakkab õitsema ja mugulaid moodustama varem kui põhiliik. Erinevalt näiteks jakoonijuurest ja mugul-jänesekapsast, on mashua mugulad toorena toiduks üsna piiratud kasutusega, sest sõltuvalt sordist on nende maitse erineval määral tuntava vürtsiga (kuni mädarõika teravuseni välja, ent mõne vormi mugulad maitsevad palju mahedamalt ja isegi magusalt). Kuumtöötlemine (keetmine, hautamine, röstimine, praadimine) mahendab taimeosade vürtsikust tuntavalt.
Kasvutingimuste suhtes on mugul-mungalill vähenõudlik, edenedes hästi ka kehvematel muldadel. Kuigi teda saab põhimõtteliselt kasvatada ka püsikuna talveks mugulaid kasvukohta maha jättes, meie oludes see ei tarvitse õnnestuda. Kas võtab külm mugulad ära või söövad hiired. Pealegi moodustab mashua mugulaid väga palju ning et igast mugulast kasvaks uus taim, läheks kasvukohas väga kitsaks. Eesti suvede temperatuurid ja niiskustase sobivad sellele taimele (nagu muudelegi Andidest pärit köögiviljadele) hästi ning kohalikud taimekahjustajad ‘ei mõista’ mashuaga suurt midagi peale hakata.
Toidutaimena on mashua väärtuslik, huvitav ja meie kandis uudne, ent Kolumbuse-eelses Ameerikas oli ta juba ammu tuntud ja kasvatatud kultuurtaim. Vähema leviku ja tähtsusega küll kui nt mugul-jänesekapsas. Arvata võib, et spetsiifiline ja tugevalt vürtsikas maitse oli ja on üks põhjusi, miks tema tähtsus toidutaimena väiksem oli ja on kui teistel Andide mugul-köögiviljadel.
Mashua mugulad on tegelikult kõrge toiteväärtusega, sisaldades ca 15% kuivainest valke (milles on arvestataval määral asendamatuid aminihappeid) ning kuni 80% süsivesikuid. Kiudaineid on mashua mugulates kuni 7%. Veel on mugulates arvestataval määral C-vitamiini ning β-karoteeni (A-vitamiini sisuliselt). Punased mugulad on ka kõrge rauasisaldusega. Mashua keemiline koostis sõltub aga väga tugevasti nii sordist/vormist kui kasvutingimustest – ja see kehtib ka mugulate maitse kohta. Osa vorme on toorelt söödavate mugulatega – kerge vürtsikusega nagu näiteks redis, osa aga kõlbavad ilma kuumtöötlemiseta vaid toitude maitsestamiseks (olles sama teravad kui mädarõigas).
On andmeid, et mashua mugulad mõjutavad nii haavade paranemist (kiirendavad) kui meeste libiidot (vähendades organismi testosteroonitaset). Inkade sõdalastele olevat mashua mugulaid suurtes kogustes söödetud, et need ‘unustaksid oma naistele mõtlemise’. Peruus ja Boliivias on mashua mitmes piirkonnas siiski ka tänapäeval üsna tavaline toidutaim, ent suuremas mahus teda ei kasvatata. Nii haavade paranemist kiirendav kui sugukihu vähendav mõju vajaksid uuringuid, et kindlaks teha, kas neil väidetel ka tõepõhi all on. Selge on siiski, et kui mashua ei ole just peamine toit (mida ei ole ta kuskil!), ei ole sel libiidole mõju.
