Oka ehk mugul-jänesekapsas (Oxalis tuberosa) on väga vana kultuurtaim, kes omal ajal oli Lõuna-Ameerika põliselanike üks põhilisi toidutaimi – ja seda ilmselt juba ajal, mil Eesti territooriumil esimene jääajajärgne asustus üldse tekkima hakkas. Hispaania konkista aga peaaegu et hävitas nii selle taime maasordid kui ka kasvatamiskultuuri. Siiski on oka oisegi tänapäeval mõnes L-Ameerika piirkonnas vähemasti sama tähtis toidutaim kui kartul. Erinevalt viimasest on aga söödav KOGU taim: nii sügisel moodustuvad mugulad mullas kui ka maapealsed varred, lehed ja õied. Nii nagu meie metsade tavaline harilik jänesekapsas, on ka oka kõik taimeosad hapuka maitsega. Kui tugevalt hapud, sõltub juba sordist. Mugulatel võib hapukas maitse ka päris puududa ja peaaegu alati on need vähem hapud kui taime maapealsed osad. Salatitaimena kasvab Eestis väga hästi, mugulate saamiseks peab aga leidlik olema.
Mugulaid moodustab taim rikkalikult – ent need hakkavad tekkima alles sügisese pööripäeva paiku ning hea saagi saamiseks kulub mugulatel pea kolm kuud. Kuidas taim ‘üle kavaldada’ ja mugulad juba juulis moodustuma saada, sellest (ja muust mugul-jänesekapsaga seonduvast) lugege aga juba põhjalikumalt ‘Maakodu’ veebruarinumbrist. Allpool on väike katkend seal ilmuvast artiklist:
“…Mugul-jänesekapsas, olles pärit Andide mäestikust 3000…4000 m kõrgusvahemikust, eelistab jahedamat ja niiskemat kliimat – ehk siis sobib selles poolest Eesti kliimasse väga hästi. On väga vähenõudlik taim, kasvades ka lahjas pinnases, milles kartulisaak täielikult ebaõnnestuks. Kahjurid ja haigused tal siin puuduvad, kuigi liigniiskes võivad mugulad mullas mädanema minna ning värskelt söödist üles haritud maas on oht, et traatussid (naksurlaste vastsed) mugulaid kahjustavad.
Ametlikult registreeritud sorte mugul-jänesekapsal kuigi palju ei ole, puudub ka keskne andmebaas oka sortide kohta. Aretustööga siiski tegeletakse (Uus-Meremaa, Jaapan, aga ka Cultivariable omanik USA-s), aga mitte kuigi suures mastaabis. Samas on Euroopas aga olemas isegi vähemalt kolm registreeritud ja autoriõigusega kaitstud sorti – Tubered (punaste mugulatega), Tuberello (kollaste mugulatega) ning Tuberosa (punaste, nimetatud kolmest sordist kõige suuremate mugulatega). Ühtpidi on oka sordiaretus imelihtne – iga eraldi seemik on kohe kergesti ja kiiresti mugulate abil paljundatav, geneetiliselt ühtlik ja stabiilne. Teisest küljest on aga okalt seemneta saamine ja eriti veel sihipärane ristamine üsna vaevarikas ettevõtmine. Et siis pigem päris pühendunute pärusmaa.
Mugul-jänesekapsa kasvatamine dekoratiivse salatitaime ja rabarberi sügiseni kestva asendajana on lihtne ning igaühele vaevata jõukohane. Mugulate saamiseks tuleb aga vaeva näha kas taimede varjutamise või nende potis kasvatamise ning enne öökülmi sooja kasvuhoonesse transportimisega (kus mugulate moodustumine ja kasvamine siis jõuluni kesta saaks)….”