Looduslähedane mesindamine Harri aia mesilas

Olen nii aianduse kui mesilastega lapsepõlvest saati tegelenud (kuigi eriti just mesindusega jäi noore täiskasvanuna pikem vahe) ning pean end mesindavaks aednikuks. Kui mitmesugustel aianduse teemadel olen tihti sõna võtnud ja aastate jooksul mõne aiandusraamatugi kirjutanud (suurest hulgast artiklitest rääkimata!), siis mesilastega olen seni nö põranda all tegutsenud ega ole sel teemal kuigivõrd sõna võtnud – kui üldse. Ajad muutuvad ja inimesed ühes nendega ning mul on eriti just mõne viimase aastaga tunne tekkinud, et kuna mesilased on mu head kaaslased olnud tervelt kolmandiku minu seni elatud elust, on ehk aeg tulnud ka oma mesinduskogemusi huvilistega jagama hakata. Enamuse ajast olen mesindanud raamtarusid ja kunstkärgi kasutades, ent mõni aasta tagasi meisterdasin üraskirüüste tõttu oma elutee metsas lõpetanud võimsa kuuse tüvest raamtarude kõrvale ka kolm veidi muudetud konstruktsiooniga Keenia künataru. Selle mõttega, et järjest enam  looduslähedasema mesilaste pidamise juurde liikuda – olen üha rohkem olen hakanud mesilaste ja inimeste suhet nägema läbi sümbioosi prisma, jõudes tasapisi äratundmisele, et mesilastelt kuidas iganes võimalikult suur meetoodang saada ei tarvitse just see kõige õigem lähenemine olla. Tegelen looduslähedase mesindamisega raamideta ja loomuliku kärjeehitusega tarudes nüüdseks juba neli aastat ning tänavu jõudsin selle otsuseni, et raamtarudest üldse loobuda ning lähema paari aastaga viia kõik oma mesilaspered üle Keenia künatarudesse (mida mul siis talvisel ajal plaan juurde meisterdama on hakata). Otsustava kiirenduse mõtte ellu viimiseks andis tegelikult mullune ränk kahjutuli, milles kogu mu raamtarude inventar ära põles (tarud ise ja pered neis jäid siiski alles). Valikut raamtarude inventari uuesti soetamise või künatarude ehitamise vahel ei olnud tegelikult üldse keeruline teha, sest põhimõtteline otsus oli tegelikult juba olemas, ehkki konkreetne ajakava paika panemata ning välja mõtlemata, mida raamtarude ja nende inventariga siis peale hakata. Inventari küsimus langes ära ja raamtarud, ma arvan, kohendan künatarudeks – aga seda on veel aega kaaluda ja mõelda.

Avatud Talude päevadel 2026 olid mesilased sellises tarus vaat et põhiline tõmbenumber Harri aias ning huvilisi tuli ka 21.-23. augustil välja kuulutatud looduslähedase mesindamise õppepäevale. See kinnitas mu mõtet lisaks aiandusele ka mesindusteemalisi õppepäevi tõsisemalt korraldama hakata ning andis mõtte teoks tegemiseks julgust. ‘Maakodu’  septembrinumbrisse kirjutasin loo “Looduslähedane mesindamine meeldib mulle ja mesilastele” (mul on ajakirjas oma rubriik, kuhu igal kuul kirjutan  – Harri Aed).

Niisiis alustan 2027. aastal õppepäevade tsükliga looduslähedasest mesindamisest. Tsükli esimene praktiline õpituba toimub 15. mail 2027 (kordan sama ka järgmisel päeval, 16. mail) kuni tosina osalejaga (kui mesilasi mitte arvestada!). Registreerida saab Harri aia veebipoes . Tuleb tõsine tööpäev, mil mesilastega toimetame vähemalt 4 tunni kestel. Selle väga praktilise õppe põhisisu on pere ümber kolimine raamtarust raamideta künatarusse. Alateemad:

Tsükli teiste õppepäevadega katan ka muud mesilastega tegelemise juures olulised aspektid – perede jagamise, emakasvatuse ja iduperede tegemise, meevõtu, lestatõrje, talveks valmistumise ja kõige muu olulisega seonduva. Aga mis ja millal täpselt, see selgub tuleval aastal.

Kuna vaba kärjeehitusega kärgi pigem ei saa vurritada (kui pole just vanade korduvalt haudme all olnud kärgedega tegu) ning meekärjed purustatakse mee pressimiseks või nõrutamiseks, siis vahatoodang pere kohta on raamideta tarust pigem suurem kui raamtarust.